Tervitus emadele, kes tahavad vahel “välja astuda”, olen teiega!

Ok, emad, ma tean, et meid on veel.

Minu päev koosneb ainult lastest ja lasteasjadest. Ok, jah, loogiline – mul on kaks väikest last, muuks väga palju aega ju ei jäägi. Jajah, ok. Sellegipoolest, ei ole ma mingi eeskujulik lapsevanem, robot ega süstitud imelise emaksolemise ainega, kellel kõik loomulikult ja muredeta välja tuleb ning kelle jaoks kogu muu elu on minevik ning ebaoluline.

Olin ükspäev köögilaua taga, mõtlesin, mida lõunaks süüa teha, et Johan sööks ja oleks tervislik, koostasin oma peas nimekirja kevad-suvistest riietest, mida lastel nüüd ja kohe ning imeodavalt vaja oleks, mõtlesin sellele, et kuidas ma pean kappe koristama ja riideid sorteerima, mis on neile väikesed, mis Johanist Oskarile jätta, mida ära anda või maha müüa, mõtlesin sellele, et kuidas on mõttekam Oskariga uuel nädalal massaaži minna (auto, buss, takso, jala?), millal meil uus perearst on … Siis surfasin parasjagu netis, kalendris jne, mõtlesin lasteasjadele, nagu uus turvatool, millal mingite asjade tähtajad on, millal emapalk juba terendama hakkab, siis kerin Facebooki gruppides, kus jagatakse lastest küll nutvaid, küll mingi lööbega, küll täislastud pilte ning arutatakse (selle asemel, et arstile minna, paisatakse see pilt netti, eksole) mis lapsel võiks viga olla ja kuidas lahendada, millele ma oma peas iga kord karjatan, et k*rat, mine küsi arstilt. Ja siis ma tundsin, et p*rsse (tärn päästab selle roppuse, onju)! Mul on kopp ees!

Mul on kopp nii ees! Kopp ees sellest, et absoluutselt kõik, mida ma mõtlen, õigemini, millele on aega mõelda, on seotud lastega, kopp ees, et ma tean nii palju laste asjadest, et kogu mu netis tuhnimised on seotud lastega, mitte muude huvidega, sest pole isegi aega enam mõelda, kas või mis mu huvid on, kopp ees pidevast mõtlemise ja mure pingest, kas neil on kõik korras või ega ma ühtegi arstiaega maha ei maganud. Mul on kopp ees endast ja sellest, milliseks ma muutunud olen.

Jaa, muidugi, emadus muudab, ma peaksin mingi robot olema, kui ei muudaks ja ma ei tea ühtegi inimest, keda emadus pole muutnud. Kui ei ole, siis peaks vast lastekaitse sekkuma. Ja, no jeerum, siin pole küsimus, kas ma tahan lapsi või kas ma neid ikka armastan või kas ma kahetsen laste saamist. Iga lapsevanem, kes selles kopp ees faasis on olnud, teab vastust. Kellele jäi ebaselgeks: jaa, ma ju-mal-dan oma lapsi!

Aga ma igatsen ennast  nii väga! Ma igatsen tühja pead! 😀 Et vahin, tühi pilk ees ja olen. Või loen mingit jura või sätin end ja lähen muretult linna peale, ilma, et peaksin mõtlema, mis kell on, kas olen liiga kauaks jäänud jne. Küll need ajad tulevad, ma tean, ma tahan lihtsalt auru välja lasta ja ma ei taha nõu kuulda, teate ju küll seda tunnet.

Ühesõnaga, jah. Ma olen SEE ema. Ma ei tea enam mitte midagi muud, peale lasteasjade ja mul on ausalt öeldes kopp ees. Samas, ma leian end tihti sellest olukorrast, et mul ei ole teiste lapsevanematega suurt midagi rääkida – päris paljud ei mõista seda tunnet ja mõtlevad, et peaksin ravile minema või et olen naiivne, mida ma siis emadusest arvasin, eksole. Ma olen kõigest inimene ja seesugune, kes tahab välja elada, mis iganes mulle muret teeb. Minust oleks küps seda analüüsi enda sees teha ja jõuda tulemuseni, kuidas ma ikka armastan enda praegust elu, aga ma tahan siin kirjutada.

Nii, et ma kõigun kuskil kahe-vahel – ma ei kuulu n-ö ametlike emmede hulka, sest ma ei oska isegi sõna “emme” teiste naistega omavahel suheldes tõsimeeli kasutada, nagu paljud seda teevad (“kallid emmed, kuidas teie tibudel on?” stiil), aga samas ei oska ma ka lastetute naiste-meestega midagi rääkida, sest ma ei teagi enam, mis muud maailmas toimub. Ma olen nagu … kohmetu. Ja ma pole kunagi kohmetu suhtleja olnud, aga nüüd tunnen end kuidagi väga elemendist väljas. Selline tunne, et kogu maailm näeb, et ma olen teemast väljas, ma ei oska end riidesse panna, sättida, ma ei tea, kus käiakse, mida tehakse … Selline kohmakas, noh. Ja kolmas külg asjal on veel see, et ma armastan oma lapsi üle kõige ja räägin nendest hea meelega, aga lihtsalt… ma ei tea, mul on kopp ees ja seda ei tohiks ühes lauses üldse väljendada.

Teate, kui väsitav on kellestki nii väga hoolida, nagu oma lastest? Ma ei aimanudki seda tunnet. Ma arvasin, et tean, aga ma ei teadnudki mitte midagi ja olen jällegi SEE ema, kes väidab, et kui teil pole lapsi, siis te ei tea sellest asjast ikka mitte midagi. Kui närvidele, see käis! Aga nüüd pean nõustuma vist, ma tõesti ei teadnud mitte midagi.

Armastada oma perekonda kogu hingest on nii kurnav! See on nagu selline tunne, et järsku on su süda juppideks kistud, kehast väljapoole ringi jooksma lastud (laste näol) ja sa oled meeleheitel, et need tundlikud südamejupid jumala eest viga ei saaks, sest muidu on sinu organism ka terve täiega hävitatud. See mure on pidev ja see on nii-ii väsitav! Ehk siis mul on kopp ees, tahaksin vahel tühja pead! 😀 (Jaa, muidugi, päriselt ei taha, aga puhkuse mõttes siiski …) Tahaksin muretut ja vastutustundetut käitumist endale lubada. Väga täiskasvanulik mõtlemine minust, kas pole?

Ühesõnaga, ma olen kuidagi nii igav ja see käest lastud ema, keda ma enne lapsi põlglikult vaatasin, et no, jeerum, ema ja kohe selline. Ei tohi ju, lapsel peab eeskuju olema! Nii jobu olin, et ei näinud kaugemale. Nüüd ma olen see käest lastud ema, aga käest lastud emadel on põhjus.

Nn. käest lastud ema – keha on muutunud, mul on “mommy tummy” ehk “ema kõht”. Jah, see on väljend, googeldage. Mul on see ja mul on sellest kopp ees ja ma ei tee piisavalt kõhulihasteharjutusi ehk siis ma ei tohiks selle üle vigiseda.

Ma ei tea, mida tähendab meikimine – mul on suvalised asjad kapis, mis ei sobi, ei toonilt, tekstuurilt jne. Olgem ausad, nahk on nagu paber – ärritunud, haavades, ei parane jne, ripsmed on suures osas ära tulnud jne. Nii, et jah, ainete puudus põhjustab “käest lastud” ema efekti. Jah, ma võtan vitamiine.

Mu juuksed elavad oma elu. Kuidagi suvalt krunnis ja olgu õnnistatud see päev, mil need lahti teen ja läbi kammin. Seda ei juhtu väga tihti. Ja veel on need üliõhukesed ning terve pea on täis neid nn lühikesi emajuukseid, ehk murdunud juukseid – efekt, mida olen sellisel määral ainult rasedatel või imetavatel emadel näinud. Nendest võiks väikesi patse punuda.

Sinised silmaalused, suutmatus end korralikult riidesse panna, meikida jne – nii see läheb. Üsna vaikselt käib see muutus, et noh, ma ju alles sain lapse ja polegi vaja ja … kuni ühel päeval näed end kõrvalt, et rüht on kadunud, silmaalused sinised ja jalas tolmused mugavad jalatsid ning pluusi all punnitab “mommy tummy”, millest võõrad loeksid välja, et oi, millal siis kolmanda lapse tähtaeg on? Mõnel päeval hoolid sellest, et oh, kui jube, mõnel päeval on nii suva, et ah, olengi selline.

Aga ikkagi, endast on kopp ees. Ma isegi mõtlesin, et peaks osalise kohaga tööle minema, et vaheldust saada, sest ma lihtsalt tunnen ahistust. Mulle väga meeldib lastega tegeleda ja ma tõesti hoolin oma perekonnast, aga olen aus, ma soovin vaheldust, sellist … robotlikku, kus ma ei pea hingega midagi tegema, vaid hasardi ja muud laadi eneseteostusega. Sellise “oh, numbrid ja täidame plaane ja jee” laadse eneseteostusega, kuigi … päeva lõpuks, miks need numbrid ja plaanid ikka olulised on – eks ikka selleks, et perel oleks hea, kes iganes ülemus teile teisiti üritab midagi väita, see valetab. Kellelgi pole hinges missioonitunnet, et lihtsalt ülemustele raha teha. Ja numbrid võiksid tulla õigest asjast, mitte tühjast maailma varade tarbimisest. Mingi õilsam mõte võiks siiski eneseteostusel ju olla ka … Nii, et jah, ma tean, kõik on seotud nn baasiga ehk perekonnaga. Ma tean seda kõike, ma tahan lihtsalt jaurata hetkel ja soovida ajutut, hingetut, vastutustundetut elu, hästi korraks.

Põhjus, miks ma üldse siin halan või enda tundepuhanguid jagan (ja annan järjekordselt negatiivsetele kommentaatoritele midagi, mille kallal järada), on see, et see on normaalne. Mina ei usu, et pole mitte ühtegi teist ema, kes seda tundnud ei ole, raudselt on! Ja äkki mu postitus lohutab kedagi. Vaevalt, ma mingi erakordne olen. Lihtsalt, sellest ei räägita nii palju, et pereelust kopp ette tuleb ja tahaks korraks “välja astuda”, aga pole pääsu. Ja TEGELIKULT ei taha ka.

Aga ma ütlen, et te ei ole ainsad, kes nii tunnevad ja ma olen üsna kindel, et ka mina ei ole ainus. Lihtsalt lasin oma auru välja ning kes tahab ka auru välja lasta ja tunneb, et pole kellelegi seda nagu rääkida ka, siis minu kommentaarium on avatud, laske, aga, kõik välja, ma mõistan teid ja loen kõik kommentaarid läbi!

NB! Hukkamõistjatele siin ruumi ei ole, selleks minge oma teistesse lemmikfoorumitesse ja aurake seal. Siin on ruumi naistele, kes tunnevad, et tuleb kokku hoida ja teineteist upitada, mitte teiste “nõrkusi” sodiks hekseldada (Not cool!). “Nõrkusi” jutumärkides, sest tegelikult ma ei pea seda tunnet ei enda ega teiste emade nõrkuseks.

tired

Advertisements

58 thoughts on “Tervitus emadele, kes tahavad vahel “välja astuda”, olen teiega!

  1. Tead, kõhulihastega võiksid enne konsultatsioonil käia, kui neid teha vehkima hakkad. Diastaas on teise lapse puhul juba tavaline, aga seda saab parandada 🙂 ITKs on eraldi füsio sünnitanud naistele, kes harjutuste osas konsulteerib.

    Meeldib

  2. Ma olen sinuga ühes paadis, mul küll üks laps, aga niiii kopp ees on hetkel pidevast lapsele mõtlemisest. Päevad mööduvad mõeldes sellele, mida lapsele järgmisena süüa anda/teha (aastane laps, kes sööb 3-4 tahket toidukorda päevas ning me mehega sööme, kuidas juhtub, seega soovitus, et annad lapsele seda, mida ise sööd, ei tööta :D) Ja kui toidust ei mõtle, siis genereerib aju tegevusi, mida lapsega koos teha, sest poisil etapp käsil, kus ta peab ilmtingimata minuga koos või süles olema. Ja kui tuleb õnnis lõunauni, vedelen ta kõrval ja otsin netist talle riideid 😀 Ja lihtsalt ei oskagi enam kuidagi teisiti, päris pinda käib. Otsisin isegi varianti, et psühholoogi jutule minna, aga vabasid aegu pole ja raha ei kasva puu otsas. 😀 Huuh, sain ka end natuke välja elada! Aitäh! 😀

    Liked by 1 person

    1. Oh jeerum, nii mina! Ma mõtlesin ka isegi jutule minna, a mõtlesin, et ok, mida ma jutustan seal kalli raha eest (mida ei ole), et mul on kopp ees vahel? Kõigil on ju! 😀

      Meeldib

  3. Oh Lilli! Su postitused on nagu väiksed teraapiaseansid 🙂 Pärast lugemist on selline tunne nagu keegi oleks õlale patsutanud ja öelnud, et pole hullu. Saame hakkama! 🙂 Ja saamegi. Päriselt ka! Kallistan! 🙂

    Liked by 1 person

  4. Mul on ainult üks väike laps, et pole nagu nii suurt põhjust kurta, aega peaks justkui leidma, enda jaoks, muu maailma jaoks… aga tunne täiesti tuttav, hetketi. Nõus sellega, et enne polnud aimugi, kuidas üldse tundub olla ema. Ei teadnud, et see ongi just, nagu sa ütled- osa su südamest on seal, eraldi sinust ja samas eraldamatu. Ja on hetki, kus see tundubki, mis reaalselt on, maailma suurim õnn ja õnnistus, mis andis elule uue mõtte ja polegi midagi tähtsamat sellest armastusest ja olemisest. Aga on need teised hetked ka. Just sellised, haruharvad peeglisse vaatamise hetked, närvi kaotamise hetked, jõuetult kössivajumise hetked, meenutamise hetked, et kunagi, kuskil teises reaalsuses olin ma muretu, sätitud ja lõbus, märkamise hetked, milliseks olen muutunud. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi, kuidas peaks lapsi kasvatama ja teemat arutades leidub alati nõuandjaid- aga tee siis hoopis nii kui sa tunned end piiratuna! Nt õpeta siis laps pudelist sööma kui tahad ka oma asju teha, ära käia, puhata või tööd teha. Õpeta ta siis omaette magama kui tahad ise paremini välja puhata. Võõruta sellest ja tollest, eralda, eemaldu. Hoolitse enda eest, ei tohi olla vormist väljas, suvalised riided seljas, meikimata, ei tohi kaotada ennast ja oma huvisid, tööoskusi. Aga ma ei taha, ma tahan ainult hoida ja olla olemas ja ollagi kanaema, kes jah, loeb aina, kuidas oleks vaja toita ja katta oma väikest imet ja see tundub mõnikord nii tühine, naiivne ja rumal (et kuidas ei tulegi see kõikvõimsast emainstunktist ja kuidas ei suuda olla samal ajal nii see, kes enne olin kui uutmoodi mina). Aga samal ajal ma tahaks mõnikord põgeneda korraks paralleelreaalsusesse, kus ma näiteks magan sügavalt ja hästi, kuulan vaikust või muusikat keskendunult, teen tööd, sätin ennast toas ringi tantsides õhtuseks väljaminekuks sõpradega, millel kellaaja piirang puudub ja valin riietust jne jne. See on täiesti ok tunda seda vastuolulisust, kuna ühest südamest sai kaks.

    Liked by 1 person

  5. Mina ja ema??? Aa.. no ilmselt, kui lapsed on. Aga jube raske end emaks nimetada.
    Kõik jutud niiii tuttavad, nii palju kui lugesin. Ma ei suutnud palju lugeda, sest mul on 4a ja 6a ja ma tunnen, et niiiiii kergeks on läinud mingis mõttes ja fakt, et ma tegin seda uuesti (34n rase) ja see kõik hakkab uuesti.
    Mis põrgu päralt mul küll viga oli, kui ma mehega teki alla ronisin??? Ma armastan seda väikest kukerpallitajat metsikult, aga miks ma tahan end jälle selle keskele kaotada? Leida uus rutiin, kus kõik ei keerle ümber laste… Ma ausõna kardan, et 2 oli minu võimete lagi. Kõige hullem, et nüüd ma tean mida karta.
    aga tegelt ma ikka armastan neid kõigi nende hirmude vahepeal. Väga!

    Liked by 1 person

  6. Mul ei ole lapsi (veel). Ja ma pole vist kunagi varem su blogis midagi kommenteerinud ka, aga täna tundsin, et tahan kommenteerida. Nii äge postitus! Nagu tõsiselt! Nii tore, et on inimesi, kes räägivad emaduse sellest poolest ka. Mul on nii kõrini sellest, et inimesed justkui peaksid kogu aeg emadena õnnelikud olema, sest “nad on ju ise valinud selle”. Või et nüüd nad on ju eeskujuks teistele ja enam ei sobi viriseda ja oma tundeid väljendada. Nagu mis mõttes? Jaa, ma saan aru, et emaks saades inimene muutub mingil määral, aga ometi on tal ju endiselt õigus olla inimene ja inimlik koos oma heade ja halbade päevadega ja seda ka väljendada ilma, et ühiskond kooris hukka mõistaks. Ja just see iseenda säilitamine selle juures peaks ju olema toetatud, mitte taunitav tegevus. Mina toetan igatahes! 🙂

    Liked by 2 people

  7. Ma mäletan seda tunnet kui titt oli umbes 3 nädalat vana ja mees jäi temaga koju ja mina läksin üksinda kõrvalmajja toidupoodi. Ülim õndsus oli olla täitsa üksikisik ja vähemalt see lühike aeg teha asju enda äranägemise ja ajagraafiku järgi.

    Meeldib

      1. Ei tea, kas see on mingi levinud asi, aga mul on ka just see hetk eriti selgelt meeles. Kõndisin pimedas talves üksi poodi. Ja imelik tunne oli sees, lähen üksi poodi. Ja samas teine tunne: ei tea, kas teised inimesed ei näe, et olen ema ja minuga peaks tita ka kaasas olema 😛

        Liked by 1 person

  8. Ohh, kui tuttav tunne ja jep see läheb mööda 😉 Mina olen üks nendest, kes peale kaht väikese vanusevahega last seda teistele ei soovita. Olin 4 aastat kodus ja kui siis teine poiss 1,5 oli ja ma tööle läksin( loomulikult olin kohutav rongaema, sest “õiged” emad oma last enne 3 aastaks saamist lasteaeda ei vii) loksus kõik paika. Tõsimeeli ma tundsin et ma suudan olla parem ema ja lapsed on hoitud ja turvaliselt kui mina end teostada ja aju taas tööle sain, et siis õhtul oma mõmmid kaissu võtta ja õue hullama minna. Jah ka nüüd on hetki kui ma tunnen et ma ei suuda töö ja pereelu ühildada ja kõik jookseb ummikusse aga eneseületused mitmel rindel annavad hoogu. Ja suhted mehega….me oleme nüüd võrdsed. Kogu pereelu ja olmemuredes oleme ühtekad ja peame ühiselt lahenduse leidma ja koostööd tegema. Nii et oota vaid kui working super mom tunnet tunda saad;)

    Liked by 1 person

    1. Oh, ma juba praegu vaatan, et millised võimalused oleksid tööleminekuks, sest ma arvan ka, et oleksin igas mõttes parem. Oh, elukest ja meid “rongaemasid” 😀

      Meeldib

  9. Mina avastasin su blogi alles hiljuti kui Googeldasin oma 4 kuud tagasi sündinud tütre uneprobleeme ja leidsin postitused Johani magamisest. Need andsid tollel hetkel palju tuge.
    Küll aga on meil ajaga magamine järjest hullemaks läinud, päeval üle 30 min järjest ei magata ja sedagi liikuvas vankris. Mõiste “oma aeg” puudub juba 4 kuud ja vahel on niiii jube raske, et tahaks pead vastu seina taguda ja nutta. Viimast olen vahel ka harrastanud, et vârskema peaga edasi minna.
    Kõik ütlevad, et läheb lihtsamaks, aga ma ei julge isegi loota ja kui lâheb, siis millal??

    Igatahes seda enda elust korraks väljaastumise tunnet on praegu üsna sageli. Aga laps ise on nii ütlemata armas, lihtsalt magada ei mõista üldse 😦

    Liked by 1 person

    1. Oiii tuttav tunne, muide, mul oligi sel ajal ühe lapsega raskem, kuidagi eriti magamata ja kurnatud tunne. Paremaks läks siis, kui ta sai u aastaseks, sest imetamisega saime peaaegu ühele poole ja hakkas öö läbi magama. Siis tundsin, et suurem vaev on läbi. AGA siis olin juba rase, nii et päris oma aega pole ma siiski saanud ega füüsiliselt end väga hästi tunda 😀 ok, tegelt u 7-8 kuuselt hakkas ka kuidagi parem, et Johanil lisatoit ja pole enam ainult minust sõltuv, see andis mulle palju juurde.

      Meeldib

    2. Ma võin lohutada, et läheb paremaks! Tean, et seda on raske uskuda, kui terve päev ei ole muu, kui ainult pidev unele aitamine. Veel raskem on seda uskuda siis, kui istud öösiti mitmeid tunde üleval. Päevast päeva, ööst öösse.

      Mu preili ei suvatsenud samuti magada. See kestis pisut üle aasta. Olin hulluks minemise äärel juba, sest no issand, tahaks normaalselt magada. Päeval hakkas ta paremini magama, kui läks üle ühele päevaunele. Öösel paranes asi, kui kadus öine söömine.

      Seniks kuni see õnnis aeg kätte jõuab, soovin sulle jõudu, jaksu ja selget meelt! 🙂

      Liked by 1 person

  10. Selleparast sa meeldidki mulle blogijana, et raagid emadusest sellisena nagu see on. Emadus on korraga maailma parim asi, mis sinuga juhtunud ja samas maailma raskem. Mul on tana tapselt selline paev, mis tundsin et tahaks oma 2 last kellegile teisele ule anda ja ise 2 nadalaks Balile minna 😀 nii lohutav on lugeda, et ma ei ole ainuke, kes niimoodi tunneb. Vahel vaadates neid ideaalseid Instagrami emmesid tekib tunne, et olen ainuke ema maailmas kes oma lastest vahel ara vasib ja kes nendega paev otsa Pinteresti projekt ei meisterda.

    Liked by 1 person

    1. Oh, sa ei ole kohe kindlasti ainus ja pinteresti projektide emad on ise ka samasugused nagu meie, kuigi seda külge ei taheta väga näidata. Ei peagi jah, aga samas, mida rohkem räägitakse nii, nagu on, seda vähem meiesugused omaette põevad, et äkki ei saa hakkama ja seda rohkem teamegi, et see on normaalne osa emadusest ega mõtlegi pikemalt.

      Meeldib

  11. Sa oleksid pidanud mind täna nägema. Käisin lapse ja mehega kohalikus poes ning avastasin alles hiljem, kui plass ma välja nägin. Üldse on viimasel ajal mugavus “in”. Meigin siis, kui tuju tuleb või end välja puhanud olen. Ühesõnaga harva. Hämmastav on see, et varem oli nii tähtis, kuidas ma välja näen. Nüüd vaatan, et riided seljas puhtad oleksid ja enamvähem korras nägu peas. Peaasi, et mu universumi printsess end hästi tunneks. Usun, et üks kord koidab see päev, mil saame end taas naisena tunda.

    Ikka hinges!!!

    Liked by 1 person

  12. Aga samas, kui lapsi poleks, siis ei saaks teada ka seda tunnet, kui imeline on ennast jälle väikeste tükkide kaupa üles leida. Ja mõista, et kogu ülejäänud elu, mis enne oli iseenesest mõistetav, on nüüd nii palju väärtuslikum just tänu nendele.

    Liked by 1 person

    1. Seda niikuinii, ma mõtlen üsna tihti sellele, kui rikastav on emadus, see on nagu terve maailm, mis on paralleelselt eksisteerinud ja mul polnud selle olemasolust aimugi. Mingi muu dimensioon 😀

      Meeldib

  13. Mul küll praegu veel üks 2-aastane printsessihakatis kodus ja tegelikult hirmsasti tahaks juba ka teist last, kuid tundub, et väikese vanusevahega jõnglased võivad ema liialt kurnata. Kui beebiealisega keerlevadki mõtted ainult lasteasjade ümber ja see on igati okei, siis lasteaiavanuses lapsega on maailm jälle valla ja saab hakata enda peale mõtlema. Pisikese vanusevahega laste puhul see enda aeg lükkub lihtsalt aasta-paar edasi.
    Ma tahaks targutada, kuidas tegelikult saab võtta aega enda jaoks ja kuhu prioriteetidest asetada lapsed jne, kuid ma olen parem vait, sest mul kodus 1 lasteaialaps ja pole aimugi kui palju mul tegelikult oleks jaksu enda jaoks, kui mul oleks lisaks üks beebi.

    Liked by 1 person

    1. See ongi see, et eks elud ja muud olud on erinevad – mul on nad mõlemad kodus, räägitakse, et kui üks hakkab lasteaias käima, pidi kergemaks minema küll. Muidugi loeb ka tutvustingkond, kes saaksid lapsi hoida jne. Kui need asjad läbi mõelda ja kui inimeste poolt palju abi saada, siis ei oleks see midagi nii hull. Ma arvan 😛

      Liked by 1 person

  14. Mul on 2 last. Üks 2.5 aastane ja teine 6 kuune ja oikui palju olen tundnud et mul on kopp ees. Lastega olen kodus juba 3ndat aastat ja kogu elu keerkeb nende ümber, mis teeme mis sööme jne. Perekonda abiväge ka lähedal pole ja vahel on lihtsalt nii tüdimus kõigest. Kui tahangi oma aega, pean kõike planeerima kalkuleerima ja mehega arutama, sest teinepool peab ju lastega koju jääma ja kohustused täies mahus üle võtma. Ma armastan neid väga, aga ootan väga et saaks Eestisse tihemini, kus vanavanemad meile ka puhkust annavad. Elame Eestist eemal ja seda kahjuks juhtub ainult 2 korda aastas.

    Meeldib

    1. Me küll elame eestis, aga sellegipoolest pole abiväge võtta 😦 meil täpselt samamoodi – kõike planeerime kahe peale, oleme uurinud lapsehoidjaid jne aga pole suurt mõtet paariks tunniks võtta, rahaga ka laiata pole. Beebi on niikuinii liiga väike veel ja no kõige rohkem oleks abi vaja just õhtuti, kui kustumistunne on peal. Kui mingi üritus, siis jah, aga no üritused on kauge tulevik vist 😀 voi sellist abi, et tõesti saaks end korra välja lülitada.

      Meeldib

  15. Ma usun, et iga ema leiab siit äratundmishetki. Mõnus kirjatükk.
    Mina olen seekord see ema, kes otsustas, et nui neljaks, ma pean oma aega saama. Esimese lapse kõrvalt sai esimest korda kaheks tunniks eemale siis, kui laps oli 9-kuune. Ja siis oli pooleks aaataks jälle vaikus. Seekord otsustasin, et mina tahan ka inimene olla ja mees peab ka “piinlema” 😀 ja hakkasingi 2 korda nädalas jõusaalis käima, kui laps oli vaid 3,5 kuud vana. Tuimalt. Lapsel kõht rinnapiima täis, mees vankriga aknataha jalutama ja ise saali kangi rebima.
    Lisaks läksin sügisest kooli ja palkasime lapsehoidja, kui beebi oli 9-kuune.
    Ma tunnen end inimesena. Päriselt! See paar tundi päevas on isegi rohkem, kui vaja oleks, aga väga lõõgastav. Mina puhkan seega matemaatikatundides ja jõusaalis 🙂
    Aga kuna mu välimus paratamatult oli ka emmestunud, siis otsustasin, et teen endaga igasugu vigureid, et end jälle ilusana tunda. Blondeerisin end bimboks, panin ripsmepikendused, geelküüned, pruunistan end vahuga. Öelge, mis ütlete, aga see pani mind end taas ilusana tundma. Noh, sest loomulik ilu on titemajanduse sisse ära kaduma hakanud. Ja need murdunud juuksed nüüd kasvavad ka vãlja ja lisavad seksikat kohevust. Sinul seda muidugi vaja pole 😀 a ma vana ludupea.
    Kokkuvõttes, on võimalik end sellest emmendusest välja murda, aga eks see nõuab päris palju planeerimist. Meie seinakalender on kirju nigu juudi jõulupuu 😀
    Aaaa, ma vahel käin hilisõhtutel üksi kinos ka. Reaalselt panen lapse magama, mehe ka, ja ise põgenen kinno nii kell 22 🙂 söön nachosid ja lihtsalt ei vastuta kellegi eest. See, mis filmi ma vaatan, on teisejärguline.

    Liked by 1 person

  16. Ma pole õnneks tundnud, et ma olen ainuke, kes vahepeal emadust natuke vihkab. 😀 Iseasi, kas see öeldakse otse välja või stiilis “täna ei saanud jälle terve öö magada ja mees ka polnud nõus hoolduslehte võtma, et haige lapsega koju jääda”. See suht sama minu jaoks.
    Mul tuleb 2 lapse vahe natuke all 3a ja tegelt ma juba praegu muretsen, kas mul mingeid närvirakke ka üldse alles jääb, sest ikka veel on tunne, et need kannatada saanud pole veel esimesest rasedusest ja kodusolekust (isegi ei ütleks seekord, et lapsest) taastunud. Aga noh, yolo! 😀

    Liked by 1 person

  17. Mulle meenus, et poisid koolis olid ükspäev arutanud, et naine küll ei taha olla- peab sünnitama, süüa tegema ja juuksed korras hoidma. 4. klass on juba tark. Aga kui see lohutab, siis mul on Mariist ka kopp ees mõni päev. Eile ähvardasin, et kui ta nii jätkab, pole mul kahju teda järgmine aasta aeda viia. 😂 Elame üle 😘

    Liked by 1 person

  18. Ma tunnen et ma ei tohiks ühe lapse emana üldse vinguda aga niii siiber on. Ma juba üle 2a kodune olnud, juuksed sorakil, nägu jumetu hall, suvalised dressid ja tossud. Oma aega ja tassi täitmist pole olemas. Esiteks emapalk ammu läbi, ei saagi midagi lubada, teiseks mees ju päevad läbi tööl ja öhtuks olen nii vässu et lihtsalt tahaks pikutada, nädalavahetusel tahaks pereaega veeta, kolmandaks tugisüsteem puudub täielikult, pole vanaemasi ega sugulasi, tasulise hoidja jaoks puudub finants.
    Halvematel päevadel mötlen et tahaks sajaga aega tagasi kerida ja never last saada. Siis jälle mötlen, et issand nii loll, miks üldse siukest jama möelda.
    Eks siin oleneb ka missugune laps sulle sattunud on. Mul see 2+ on tösine High Needs Baby, ei maga siiani, väga iseteadlik ja kange, surub enda tahtmise alati läbi. Tundub nagu köigil teistel on ideaalsed ükssarvik-beebid.
    Pikk jutt s*tt jutt ok tsau 🙂

    Meeldib

    1. Jaa, muide, ma olen aru saanud, et need, kes seda seisundit ei mõista, ei tea täielikult, mida tähendab, kui pole ühtegi inimest, kellele aegajalt last anda või kes aitab. Meil on sama, vanemad, lapsehoidjad jne selles osas puuduvad, oleme täiesti kahekesi mehega või siis mina üksi, kui mees tööl.

      Meeldib

  19. Oehh, see postitus oli niii hea. Täpselt kümnesse. Mul on kodus küll üks laps, sai äsja poolteist aga noo ei jaksa. Viimasel ajal eriti hull periood, lapsega ärkan ja lapsega koos magama, sest üksi pole nõus jääma (vahepeal uinus täitsa üksi). Mees on ka päevad läbi tööl ja koju jõuab kui me lapsega juba magame ning hommikul läheb kui ärkame ja nii olemegi lapsega terved päevad kahekesi. Ja nii tahaks enda aega…. Vahepeal kaotasin end täiesti ära laspseasjade sisse, nüüd vähemalt jõuan mõelda ja unistada asjadest mis mulle oleksid meeltmööda, kuid tegudeni ei jõua. Ahjaa, kuna laps on poolteist otsin meeleheitlikult tööd, sest raha vaja ja noo töö oleks väga hea vaheldus. Nagu sa postituses kirjutasid siis jaa ma jumaldan oma last aga ma tahan aega endale ka, muidu on juhe nii koos, et maksagi enam väljaspool kodu kellelegagi suhelda.
    Uhh, ma sain ka välja elada🙂

    Liked by 1 person

  20. Ma ise pole küll ema (veel) aga nõustusn selles osas, et ema ei ole ju ainus roll. Isegi kui oled lapsed saanud, siis oled ju ikka naine ka. Proovin seda ise ka meeles pidada, kui sõbrannadega suhtlen. Nende lapsed on minu jaoks ka armsad aga et ma ainult nende kohta ei uuriks, vaid et naine saaks NAINE olla. Natuke irooniline küll et just emadepäevaga seoses aga sattusin seda lugema https://www.kingitus.ee/blogi/kigitus-emale-emadepaevaks/ ja siis mõtlesin sellele jälle, et tihtipeale emad unustavad ära iseenda poputamise. Aga samas kui enda „karikas“ tühi, ei saa ju lapsele ka kõike pakkuda. Nii et ma vähemalt lubasin iseendale, et iga emast sõbranna sünnipäevaks kingin talle poputamist ja enda väärtustamist. Olgu see siis lihtsalt õhtu väljas koos minu ja teiste tüdrukutega, massaaž või no hotellis korralikult magamine 😀

    Liked by 1 person

  21. Minu laps on nüüd 3 ja käin täiskohaga tööl ja olen põhivanem, see on teistmoodi hullus, kuigi jah, vähemalt aju töölkäimine ikkagi stimuleerib ja tasakaalustab. Aga teate mis ma kodus olles kõige rohkem vihkasin? Kommentaare stiilis, et mis mõttes sul ei ole oma aega, laps magab ju päeval oma paar tundi. Et on ju küll aega trenni teha ja telekat vaadata või mida iganes. No krt, ei ole! Selle paari tunni sisse pidi mahtuma ju koristamine, asjaajamine, kogu tavaline olme ja elukorraldus.

    Meeldib

  22. Mul on ka kopp ees! Täiega! Ja tõesti tõesti aga tööl käimine on minu jaoks nagu puhkus! Nädalavahetused on tõeline piin 😀 Ok nüüd panin veidi üle võlli aga… Mu nunnuke on 6.5, olen teda pm terve elu üksi kasvatanud. Ja vat nüüd tahaks puhkust, nädalat üksi teises riigis päikese käes ja hea toidu/veiniga. Agaaaaa peab vist veel 11.5 aastat ootama. Jep kopp on ees!

    Liked by 1 person

  23. Mina pole küll mingi kogenud kangelasema, kuid siiski mäletan seda tunnet. Nüüdseks hakkab poiss juba 3 saama ning olukord on paaalju lihtsam. Läksin täiskohaga tööle kui laps oli 10- kuune, päris koormav kombinatsioon, kuid siiski soovitan kui on võimalust, vaheldusel on suur mõjuvõim. Lisaks tasub meenutada kuldseid sõnu: ööd on pikad, aga aastad lühikesed:) Jaksu sulle ning katsu kuidagi endale vaba aega leida, võta kasvõi hoidja! Küll rasked ajad on varsti möödanik!

    Liked by 1 person

  24. Kui vabastav on seda postitust lugeda ! Olen esimese lapsega kodune ( ta on hetkel 1,2aastane) ja tean, kui väga on vaja selliseid enda hetki-kui saab kasvõi lapseta toidupoodi minna või siis juuksurisse, oeh-ülim õndsus, aga samas hing valutab sees, kuidas nad kodus hakkama saavad ilma minuta. See on nagu kahetine tunne, kuna tead, et vajad oma aega, aga samas ei suuda ka nö lahti lasta lapsest. Eriti tundsin end selles ära, et süda on nagu juppideks ja muudkui valutab nende juppide pärast. Mees küll ülteb, et mis sa muretsed kogu aeg, aga no sellest saab küll vist ainult teine ema aru, kui südame sees üks pisike inimene olla võib.

    Liked by 1 person

  25. Ma plaanisin juba algusest peale, et elan võimalikult palju enda elu edasi. Õnneks mul on tugivõrgustik ja kui mees last hoida ei saa, siis vend või ema ikka. Laps on kohe 8k ja oleme käinud eraldi väljas kui ka koos. Käisin üksi sõbranna sünnal kui laps oli 3näd, vahepeal ta kuidagi ei leppinud kellegagi, nüüd kui ta lisatoitu sööb on jälle lihtsam. Ma olen lihtsalt siuke inimene, et on oma aega ja sõbrannatamist vaja. Sõpradega on sama nagu suhetega, et on vaja tööd teha. Muidu hääbuvad…Ja ikkagi ma vahest tunnen, et ei jaksa ja miks mees ei võiks last rohkem hoida. Aga kui olen paar tundi ära, siis igatsen hirmasti last. Kahetised tunded indeed.

    Liked by 1 person

  26. Mina olen veel üks samas paadis olija – või olnu tegelikult. Mina olin lapsega kodus poolteist aastat, täielikult, pühendunult ehk siis ujutamised, trennid, arendavad tunnid, sotsialiseerimine, kord päevas õue, mitmekesiseks toiduks vaaritamine kolm korda päevas – no ikka täisprogramm.

    Rutiin hakkas vaikselt tunda andma 4. kuul, siis lisasingi ka enda päeva mitmekesistamiseks lapse trennid-tunnid. Kuskil üle aasta oli kogu värk juba märkimisväärselt painav – päev ei erinenud eelmisest, mõtted vaid päeva planeerimises kinni -, nii et võtsin tööd teha (õnneks saan distantsilt projekte tiksutada) ning kui pooleteisele aastale olid mõned kuud peale tulnud, oli ilma mingite kõhklusteta tööleminek, puhtakujuliselt vahelduse saamise soovist, tobe küll, kuid raha on ikka veel lihtsalt boonus selle juures. See praeguseks kolm kuud tööl on olnud imeline! IMELINE! Ja ka kodus on energiat kuhjaga, sest vaheldust on nii-nii väga vaja olnud.

    Sul on see enda leidmine muidugi keerulisem, sest minu elu kese on üksik laps, kes on väga rahuliku loomuga ja üldse igati mõnus sell juba sünnist saati, sul aga on lapsi kaks. Aga midagi saab ehk ikka teha.

    Näiteks tekitad endale igasse nädalasse ütleme 2-3 tundi, mis on SINU tunnid, kus sa teed, mida ise tahad (kino, trenn, jalutamine, mis iganes). See peaks olema vast mehega läbiräägitav. See pisike aeg teeb imet, ma ise mäletan, et hakkasin sellist aega võtma lapse 3. kuul juba.

    Hoia suhet oma töökohaga. Kas seal on mingeid üritusi? Astud ehk sealt läbi, teed väikse külaskäigu? Mulle mõjus värskendavalt ning aitas ka veidikeseks muid mõtteid mõelda. Mõelda ka sellele, et kord olen taas kontoris.

    Ehk tasub ühe või teise lapsega hakata käima kuskil trennis või arendavas tunnis? On küll teised emad ja lapsed, ehk siis sama pilt kui kodus, aga kuna olukord erinev ja huvitav, on see vaheldus. On ka trenne, kus pisem laps on kaasas, aga trenni teeb ema. Aga jah, see lõbu maksab muidugi.

    Kui võimalik, püüa veidike lisatööd võtta, kas või tsipakese. Kui töö meeldib, on see hea muutus, saab kordki muule mõelda.

    Minu tutvusringkonnas on õnneks kõik juba 35 tuuris, ning enamik sai vanemaks 20ndate lõpus, kus seljataga juba pea 10 aastat töötegemist, seega on väga normaalne suhtumine olnud mu sarnastesse emotsionaalsetesse mahalaadimistesse. Ning muidugi on ka emasid, kes võiksidki lõputult koju jääda, au neile. Lihtsalt inimesed on erinevad, ning nn meiesuguseid on oi kui palju. 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s